Mälestuskilde Eesti Kodukaitse Saku kompaniist

Eesti Kodukaitse sünd

Kakskümmend aastat tagasi, 8.mail 1990, kuulutas tolleaegne Eesti seadusandlik organ, Ülemnõukogu, Eesti riigi nimeks – Eesti Vabariik ja riigilipuks – sinimustvalge, mis oligi punaseks rätiks nõukogudemeelsetele ja Interrindelastele. Interrindelaste kasvulavaks olid saanud Üleliidulise alluvusega tehased Tallinnas nagu Dvigatel, H.Pöögelmani nim. Elektroonikatehas, Eesti Kaabel, Levaremonditehas ja mitmed teised, sest ennekõike töötasid neis mitteeestlased. Kõige ohtlikumaks neist kujunes Dvigatel, mille eesotsas oli kindrali auastmega peadirektor Jarovoi, kelle eestvedamisel valmistati ette isegi rünnakrühmlasi. Olukord riigis oli seetõttu äärmiselt pinevaks muutunud.
15.mail 1990 kogunesid nõukogudemeelsed ja intrid Toompea lossi esisele platsile miitingule, kus nõuti nõukogude korra taastamist, esitleti vaenulikke ja Eesti Vabariigi vastaseid loosungeid. Toona kaitsesid valitsushoonet miilitsatöötajad ja hoone kaitset juhtis ja selle eest vastutas Herman Simm. Üsna pea kasvas miiting rünnakuks valitsushoone peaväravale, miilitsavalvest kaitse osutus nõrgukeseks ja oldigi lossihoovis.
Tolleaegne peaminister, Edgar Savisaar, jõudis, vahetult enne seda, võtta telefoniühendus Eesti Raadioga ja saadud eetriajas pöörduda kogu rahva poole ja teatada, mis toimub ning palus rahvast appi parlamendisaadikuid ja valitsust kaitsma. Ja rahvas tuli, imekähku igast ilmakaarest ja nii palju, et Toompeale ei mahutud lihtsalt äragi. Riigipöörajad uppusid kohale valgunud rahvamassi ning riigipöörajatel tuli vaikselt ja mornilt Toompealt lahkuda, nad olid oma ürituse häbiväärselt kaotanud.
Saadud kogemus näitas valitsuse ja parlamendisaadikute kaitsetust ja peaminister Edgar Savisaar kuulutas 15.mai 1990 õhtul Toompea lossi rõdult lossiväljakul olnud rahvale välja Kodukaitse moodustamise, mille esimeseks juhiks sai Olev Laanjärv ning staabiülemaks ja tegelikuks eestvedajaks Andrus Öövel. Mõne päevaga registreerus üle 6000 inimese.
Koheselt võttis Eesti Kodukaitse enda peale Tallinna objektide , sealhulgas Kadrioru ja Toompea lossi, raadio ja telemaja ning ajakirjandusmaja, telefoni-kaugejaama jt. elutähtsate objektide kaitse. 23. mail 1990 kinnitati valitsuse määrusega Eesti Kodukaitse põhimäärus.
Samas nähti ette, et ohu korral on vaja tagada kiire kokkutulek kaitseks, siis Tallinn jagati asumite järgi divisionideks ja alustati Eesti Kodukaitse moodustamist valdades ja maakondades. Maakondades moodustati malevad, suuremates valdades kompaniid ja edasi rühmad.
Harju Maleva staap asus Tallinnas maakonnavalitsuse ruumides ja esimeheks sai Arvo Meos ja staabiülemaks Laurits.
Mina, allakirjutanu ja Eesti Kodukaitsele vande andnud isikuna, sain Harju Maleva staabist 1990 aasta lõpu poole ülesande luua Saku Kodukaitse Kompanii. Vallavanem oli sellel ajal Agu Järva. Pidasin nõu vallavanemaga ja otsustasime koondada kõik Eesti Kodukaitse liikmed, kes olid elu- või töökohaga seotud Sakuga. Vallavalitsus asus tollel ajal Sakus, Aasa tn 1 väike majake ja seetõttu otsustasime kokku kutsuda rahvakoosoleku Saku Kodukaitse Kompanii asutamiseks Eesti Maaviljeluse Instituudis, kus ruumi rohkem. Moodustamise koosolekul olid esindatud Saku suurimad ettevõtted s.h. Eesti Maaviljeluse Instituut (Mati Sepp), Saku Õlleteahas (Riho Evendi) jt. kuid ka vallavalitsus (Agu Järva). Saku Maleva asutamisega nõustusid kõik ja töö läks lahti. Kompaniisse, mille ülemaks mind määrati, oli nii palju tahtjaid, et iga nädal tuli viia kopsakas pakk avaldusi Harju Maleva staapi vormistamiseks ja asjakohaste tunnistuste väljastamiseks. Nüüd tuli paika panna kompanii struktuur ja tegevuskava. Leidsin, et õige oleks teha suurematesse ettevõtetesse Sakus rühmad, et vajadusel tagada kiire kogunemine, olgugi et tollel ajal oli sidepidamine igati kehv, ei olnud mobiile ja paljudel isegi lauatelefoni, seetõttu tuli leppida võimalusega, kes kellele sõnumi viib.
Jätkuvat ohutunnet sisendasid siis Eestis viibivad okupatsiooniväed, nende raketibaasid ja muud objektid, mida Saku valda jagus ligi tosin. Tegevust alustas intrite raadiojaam Keila tankipolgus, raadiojaam Nadežda, mis külvas vaenu ja kutsus üles valitseva korra vastu. Lisaks trükiti lendlehti analoogse sisuga, mida avastasime oma vallas, Männikul. Saku vallavanem, Ago Järva, astus sauti Saku Kompanii liikmeks ja võttis osa ühistegevusest. Paraku vormiriietust nappis ja selle nimel tuli teha tõsist tööd, sest seda sai vaid Harju Maleva staabiülema, Andrus Ööveli, allkirja najal ja seda ma kasutasin igal võimalikul juhul.
Nendel ärevatel aegadel oli Eesti Vabariigi kaitseministriks Ants Laaneots ning tema eestvõtmisel otsustati läbi viia Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, paraad Vabaduse väljakul koos Eesti Kodukaitse ja Kaitseliiduga, et kustutada sealt 50 aastase okupatsiooni jäljed. Paraadist olid kutsutud osalema teiste seas ka Saku Kodukaitse kompanii. Saime riviharjutust Kadrioru Dünamo staadionil. Ilm oli vihmane, lisaks saime riielda kaitseministrilt. Viimasel õhtul harjutasime Vabaduse väljakul ja lõpuks sai aastapäevaparaad peetud ning tundsime selle üle suurt rõõmu.

Võitlus kuritegevusega ja muud ülesanded

Mida aeg edasi, seda enam lisandus Saku Kodukaitse Kompaniile uusi, täitmist vajavaid ülesandeid, sest tegutsev formeering oli olemas. Miilitsaorganite kaotamise ja politseiorganite loomise vahelisel ajal kasvas kuritegevus, isikuvastased kuriteod ja vargused. Nüüd tuli ka sellega rinda pista.

Näiteks ühel ööl varastati Sakust kaks sõiduautot ja korteritest asju ajal kui inimesed olid tööl.
Vargused ja korteritesse sissemurdmised toimusid päise päeva ajal. Inimene koju jõudes avastas sissemurdmise. Selle arengu tõkestamisek otsustas Saku vallavalitsus sisse viia ööpäevaringse korrakaitse Saku Kompanii toel. Töö jaotati nii, et üks oli telefonivalves aga kaks patrullimas Saku alevikus. Side toimis raadiosaatjaga. Liiklesime oma isiklike autodega ja nö. omal kulul. Aktiivsed toetajad ja osalejad omal kulul olid Toivo Raba ja Johannes Müür. Hiljem eraldati meile üks auto Moskvitš, millele värvisime kodukaitse embleemi peale ja liikusime sellega vallas ringi. Kõik kinnipeetud kurikaelad viisime Saue Politseiosakonda ja avaldasime teateid tehtust Saku Sõnumites. Tuli välja , et kurikaelad ei kartnudki niivõrd politseipoolset karistust kui tehtu avalikustamist Saku Sõnumites.
1993 aasta Saku vallavolikogu valimiste järel sai vallavanemaks Arvo Pärniste. Vahetult enne seda oli Vallavalitsus kolinud Saku mõisa härrastemajja ja selle keldrikorrusel leiti ruum ka Saku Kodukaitse Kompaniile ja hiljem kujunes sellest Saku korrakaitsepunkt. Vallavanem Arvo Pärniste tuli igal hommikul korrakaitsepunktist läbi ja tundis huvi, mis viimasel ööl vallas juhtunud oli. Meie käsutuses oli ka valla tuletõrjeauto. Sellega sõitsime tulekahjude korral kohe välja.
Peale asetleidnud intsidenti, kus noorukid oma teadmatuses ohtlikkusest siseneda radioaktiivsete ainete Saku valla Tammiku matmispaika, mis lõppes traagiliselt, anti ka selle objekti valve üle Saku Kodukaitse Kompaniile, viimane allutati siis Eesti Valvekoondise alla, edasi allutati turvafirmale Paršek, siis ESS ja lõpuks G-45, mille alluvusse on jäädud tänini..

Piirivalve

22. oktoobril 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu Majanduspiiri seaduse ja Vabariigi valitsuse määrusega 1. novembrist 1990 määrati kindlaks majanduspiiri alalised kontrollpunktid – see päev sai Eesti piirivalve taasloomise päevaks. Esmalt said majanduspiirivalve ülesande Eesti Kodukaitse. Eesti Kodukaitse Saku kompanii ülemana sain Eesti Kodukaitse Harju Maleva staabilt käsu moodustada 12 liikmeline rühm ja minna üle võtma Valga linna juures kahte piiripunkti, mis asusid Eesti ja Läti vahelisel piirjoonel.
See oli ajal, kui tegutses ja hirmu tekitasid nõukogude OMON salgad, rünnates piiripunkte ja pekstes valveposte. Traagiliselt lõppes selline intsident Leedus, kus lasti maha kõik piiripunktis olnud valvurid.
Ise olin valmis ja suure veenmistöö tulemusel sain nõusoleku veel 5 kodukaitsjalt, kes olid valmis piirile minema Saku kompaniist. Need julged mehed olid Tiik Jaan ja Tõnov Ülo Kiisalt, Lepp Aimor (nüüd manalas), Dreeger Teet ja Kauts Juhan. Rühma ülejäänud liikmed saime Tabasalu kodukaitsjatelt. Tükk tegemist oli aga rühma liikmele, Kauts Juhanile, vormi hankimisega, sest ta oli suurt kasvu ja jalanumber kippus ligi poole meetri peale, sest nr-ks 49.
Piirile jõudes ootasid meid seal juba kordoni ülem ja tolliametnik ning piiripunkt alustas tööd. Elasime soojakutes ja esmaseks tööks kujunes transpordivahendite, kauba ja isiku- ja saatedokumentide kontrollimine mõlemal suunal. Tegemist oli vene keelt kõnelejatega, kes 4-5 korda päeva jooksul isikliku autoga piiri ületasid. Töörütm kujunes nii, et kaks tundi tööd, kaks tundi reservis ja kaks tundi puhkuseks ja nii ringiratast otsast peale. Iga hommiku päiksetõusul heiskasime hümnihelide saatel sinimustvalge lipu ja päikseloojangul langetasime. Kohalik rahvas suhtus meisse väga hästi, meid võeti vastu nagu vabastajaid. Toitlustamine oli organiseeritud väga hästi Valga linna restoranis.
Peaminister oli sel ajal Edgar Savisaar ja ta sõitis alguses iga päev, koos Eesti Kodukaitse staabiülem Andrus Ööveliga, meie majanduspiiri kontrollpunktid läbi.

Rummu vangilaagri ülevõtmine

Seoses Nõukogude vägede lahkumisega Eestist andis NL Siseministeeriumi alluvuses olev sõjaväeosa, kes valvas Rummu vangilaagrit vabariigi valitsusele ultimatiivse nõudmise 3 päeva jooksul Rummu vangilaagri valve üle võtta, kus viibis üle 3000 kinnipeetava. Seoses sellega ja Saku kompanii ülemana sain Harju maleva staabist käsu leidma kodukaitsjad, kes on valmis minema vanglat üle võtma.
Tallinnas, Lubja tn politseijaoskonna hoovil, rivistati meid üles. Tutvustati eesseisvat ülesannet ja kontrolliti isikuandmeid, kõik seadusega pahuksis olnud prakeeriti välja. Ülejäänutele peeti loenguid, instrueeriti vangilaagri üksikasjades ja iseärasustes. Tutvustati kalašnikovi tüüpi relvi ja viidi laskeharjutustele poligoonile. Seejärel, südaöösel, võttis Kodukaitse Rummu vangilaagri valve üle.
Paraku selle järel avastati, et nõukogude sõdurid olid lõhkunud valvetornide kõik aknaklaasid ja rikkunud valvesüsteemi. Ainus, mis töötas oli valgustus ja hea seegi. Ilm oli kevadine, temperatuur nullilähedane ja valvetornides lõõtsuv tuul oli kõike muud kui meeldiv. Õnneks oli meil valve vanemaks Tarmo Sarapuu, kes tundis antud valve signalisatsioonisüsteemi elemente ja ta asus selle kallal tööle. Kinnipeetavad käisid piirdeaiale üsna lähedale ja oli kuulda nende arutelu, et täna on mingisugused sinises vormis valvurid.
Rummu vangilaagrit valvasime ligemale kuu aega enne kui kinnipidamisameti töötajad meid välja vahetasid. Ülesandega saime hakkama, sest mitte keegi meie valve ajal põgenema ei saanud.

Krooni tulek

1992 aastal tuli Eesti kroon käibele. Senised rublad vahetati kroonide vastu. Igaüks sai võimaluse üks kord vahetada 1500 rubla sularahas 150 krooni vastu. Rublade vahetamise kroonideks turvamine tehti ülesandeks Eesti Kodukaitsele. Nõukogude sõjaväeosad olid ju veel siin ja nende asumid Tallinna Saku vahel sundisid ettevaatusele, mistõttu otsustasime rahavahetamise eelõhtul võtta kõik Saku valla rahavahetuspunktid oma valve alla. Lisaks ka Tallinn Männiku Saku maantee, sest Sakule oli pangast eraldatud aeg kuskil kell 3.15 öösel. Tee kontrolli juhatamine jäi vallavanem Ago Järva hoole alla. Raha järgi panka sõitsime nn. Latvia väikebussiga. Kaitses oli meil üks politseiametnik kalašnikovi automaadiga, lisaks allakirjutanu ja Suur Rein kodukaitsest. Rahasaamiseks aga veel kaks naissoost kassiiri ja õigel ajal olime õiges kohas. Nägin oma elus esimest korda suuri, kilesse pakitud rahapakke. Siin käis raha kontrollimine paki kõrguse järgi. Meie Reinuga ajasime ainult pakke kotti ja tassisime need väikebussi. Kui jagu käes, läks sõit Saku poole. Ei mäletagi, kelle poolt tuli ettepanek, et Männiku Saku tee metsa vahel ja sõjaväeosad ning õigem oleks sõita Sakku Pääsküla kaudu ja nii tegimegi. Tulemuseks oli, et Sakku jõudsime ilma vahejuhtumiteta. Paraku äärmiselt pabinas oli vallavanem, kes juhtis Männiku tee turvamist ja kui kuulis, et saadetis on juba kohal, siis imestas ja kuulnud, mis juhtus, siis rahunes.
Saku kompanii kodukaitsjad käisid turvamas rahavahetust ka teistes valdades, mis näitab, et me olime arvestatava kogemusega kodukaitsjad.

Lisaks kõigele eeltoodule oli Saku kodukaitsjate kompanii Harju maleva staabi juhtnööride järgi tegutseja elutähtsate objektide nagu näiteks Tallinna teletorni, raadiomaja, Laitse raadiomasti ja mitmete teiste objektide kaitsmisel, mistõttu tõusiski Saku kompanii maine ja järjest tõsisemad ülesanded täitmiseks, aga allakirjutanut aitas suuresti elukogemus ning ilmselt seetõttu pidigi täitma Saku kompanii ülema kohustusi.

Eesti Kodukaitse Saku kompanii ülem

Heino Sarapuu

Rubriigid: Uudised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.