Leedu – Eesti koostöö

11. jaanuaril 1991 saadeti Moskvast Leedu pealinna 65 KGB eriväeosa “Alfa” ohvitseri. Vilniusesse saabunud allüksus sai seal ülesande: võtta oma kontrolli alla Vilniuse teletorn, televisiooni- ja raadiokomitee ja raadiosaatekeskus ning hoida neid objekte oma käes kuni põhivägede (Pihkva dessantdiviis) saabumiseni. Kõiki nimetatud rajatisi valvasid pidevalt sajad rahvaliikumise ”Sajudis” liikmed ja toetajad.

Üheaegselt “Alfa” ettevalmistustega asusid Vilniust täie võimsusega ründama NSV Liidu raadioelektroonilise võitluse väeosad, mille tegevuse tulemusena katkes kogu linnas igasugune raadioside. Sellise rünnaku kasutamine oli tollases Nõukogude Liidus harukordne. Esmapilgul tundub see olevat elukauge episood, kuid tegelikkuses oli raadioelektroonilisel võitlusel väga oluline osa 1991. aasta jaanuari Vilniuse sündmustes. Selle mõistmiseks peame aga liikuma ajaloos veelgi enam tagasi.

11. märtsil 1990 võttis Leedu ülemnõukogu vastu akti iseseisva Leedu riigi taastamisest. Kohe pärast seda alustas Leedu valitsus riigi struktuuri muutmist. Ühe esimese institutsioonina loodi Leedu valitsuse julgeolekuteenistus ning selle koosseisu iseseisev sidestruktuur, mille juhiks määrati Leedu Televisioonis insenerina töötanud Tadas Vyšniauskas. Loomulikult oli uuele üksusele vaja kaasaegseid sidevahendeid. Välisleedulased kogusid raha Leedu vabanemiseks vajalike ostude tegemiseks. Nii osteti nende poolt kogutud raha eest tippklassi raadiojaamad ja Vilniuse teletorni vahejaam (repiiter), mis võimaldas pidada käsi- ja mobiilraadiojaamadega sidet väga laialdasel territooriumil. Leedulastel oli seega olemas kvaliteetne valitsusside. See omakorda tekitas suurt muret NSV Liidu KGB-le, mis oli tipptehnikal baseeruva sidesüsteemi olemasolust teadlik Vytautas Landsbergise lähikonda kuulunud KGB informaatori kaudu. See oligi põhjuseks, miks Leedu pealinna rünnati elektroonilise võitluse tehnikaga.

Leedulaste ultralühilaine amatöörraadioside kasutamise idee pärineb Eestist. Arvo Kallaste ja Aadu Jõgiaas arutasid Tadas Vyšniauskasega juba mõni aasta varem Vilniuses toimunud NSV Liidu kosmose-amatöörraadioside konverentsi aegsetel omavahelistel õhtustel jutuajamistel raadioamatööride võimalusi NSV Liidu vastaseks võitluseks. Eestis kasutati juba tol ajal väga aktiivselt ultralühilaineid, ning leedulased said ka selgeks, et tol hetkel on ainukeseks seaduslikuks alternatiivside loomise võimaluseks 144 MHz FM raadioside võimalikult lai levitamine.

KGB eriüksus “Alfa” täitis neile pandud ülesande, kuid selle täitmise käigus hukkus 14 inimest ja sajad said vigastada. Ajalooliselt on huvitav, et Vilniuse teletorn jäi kuni augustiputšini Nõukogude dessantvägede kätte, aga masti tipus asunud Leedu valitsuse vahejaam jätkas tööd.

Peagi pärast rünnakut lõpetasid oma tegevuse ka Nõukogude armee raadiosagedusala segajad, sest raadiosidet vajas ka armee ise, lisaks loomulikult operatiivteenistused ja teised riigi ja linna funktsioneerimiseks vajalikud asutused.

Eesti riigi taasiseseisvumisel omab väga suurt tähtsust Balti vabariikide vaheline sidealane koostöö. Eriti aktiivne ja igapäevane oli Eesti ja Leedu valitsuste sidestruktuuride infovahetus. Samuti olid meil väljatöötatud prioriteetsed tegevusvaldkonnad, mida üks või teine riik teostas, ning paroolid ja leppetekstid sündmustest teavitamiseks jne. Sarnaseid kokkulepitud märksõnu kasutasid omavahelise raadioside pidamisel ka Balti riikide peaministrid. (Edgar Savisaar, 2004.a., Peaminister, lk. 653)

Loe edasi: Leedu – Eesti koostöö