Kodukaitse läheb Eesti piirile

Augustis 1990 kogunesid maakondade ja linnade Kodukaitse malevate juhid Toompea lossi nõupidamisele valitsusjuht Edgar Savisaarega. Kuidas minna edasi? Kõik rääkisid oma vajadustest. Valitsusjuht ootas aga ilmselt midagi muud ja tundus tukkuma jäävat. Tekkis piinlik vaikus. Olin nädal tagasi kohtunud Ülemnõukogu riigikaitsekomisjoniga, kus kõige muu kõrval tunti muret, et meil pole jõudu valvata Eesti lõuna- ja idapiiri. Kaup liigub ohjeldamatult välja ja pätid marsivad sisse. Andsin mõista, et selline jõud on olemas. Kui lääne- ja põhjapiiril oleme Euroopast blokeeritud 10 000 mehelise Nõukogude piirivalvega, siis Kodukaitse oleks võimeline idas ja lõunas seda sama tegema oma 10 000 mehega. Mind vaadati üsna ühemõttelise pilguga. Ka nüüd üritasin nõupidamise uuesti käivitada sama ettepanekuga. Peaminister liigahtas, lõi ühe silma lahti, vaatas kella, tõusis püsti ja teatas: „Mul hakkab kohe teles esinemine. Tunni aja pärast olen tagasi ja palun kõigil kohal olla. Läks ägedaks suminaks. Tund lendas kiiresti. Reibas peaminister astus sisse. Tõusime püsti. Ta vaatas üle laua meile kõigile tõsiselt otsa ja ütles, et oli eesti rahvale teatanud: „Kodukaitse läheb Eesti majanduspiirile.“

Sel hilisel õhtul sõitsid malevate juhid sügavates mõtetes üle Eesti oma kodukohtadesse. Kõik tunnetasid vastutust ja ka ohtu. See ei olnud enam suveräänsuse deklareerimine. See oli ühe iseseisvust ihkava väikeriigi tegelik lahti lõikamine agoonias rabeleva impeeriumi küljest.

Ükskõik, mis nime all seda tehakse. Olid mehed, oli tahtmine, kuid piir oli viiekümne okupatsiooniaastaga kadunud. Ääremaadel hõõgus mõni üksik lambipirn, kadunud teed ja inimtühjad lagunenud hooned. Esimesed entusiastid Pärnumaal Aivar Kitse juhtimisel olid käinud juba aasta varem lõunapiiri otsimas. Võsas, soodes ja rabades sumbates leidsid nad kahe naaberriigi tunnustega piiritulpasid ning piirikraavi lõike. Tallinnast, Kodukaitse, staabist läksid teele divisjonide ülemad neile planeeritud piirilõikudele. Koos kohalike ülematega otsiti meestele majutusvõimalusi piiriületusteede juurde. Märg sügis ja külm talv olid ukse ees. Kodukaitse staabis valmistati ööl ja päeval ette eelnõusid oma töö seaduslikuks korraldamiseks ning tegeleti Kodukaitse süsteemi optimaalse struktuuri loomisega. Kiirkorras valmisid valitsuse otsused:

15.10.1990 VV korraldus nr 305-k:

  • 1. EV majanduspiiri kaitseks moodustada kodanikualgatuse korras majanduspiiri kaitseteenistus, pannes majanduspiiri kaitse organiseerimise Eesti Kodukaitsele (Andrus Öövel, Henn Karits).
  • 2. Kõigis maakondades moodustada majanduspiiri kaitse organiseerimise staabid.
  • 3. Nimetada hr-d V. Hansen (Pärnumaa), E. Poolak (Viljandimaa), V. Lääts (Valgamaa), R. Orav (Võrumaa), T. Möller (Põlvamaa), U. Tensing (Tartumaa), E. Tirmaste (Jõgevamaa), A. Pent (Ida-Virumaa) vastavate piirilõikude ülemateks.
  • 7. Eesti Kodukaitse Vabariiklikul Staabil esitada koos asjaomaste ministeeriumide ja ametitega 20. oktoobriks 1990 VV-le määruse projekt kontrollpunktide liigi, arvu ja asukoha, nende väljaehitamise ja varustamise korra, samuti ajutiselt või alaliselt suletavate maanteede kohta ning 17. oktoobriks esitada kinnitamiseks vormiriietuse ja eraldusmärkide näidised.

31.10.1990 VV korraldus nr 314-k kohustas moodustama majanduspiiri kaitseks piirikaitseteenistuse väljaõppekeskused ja tagama neis töö 1991. aasta jaanuarist.

31.10.1990 VV korraldus nr 315-k kohustas ministeeriume kindlustama kontrollpunktid telefoni- ja raadiosidega, elektriga, kumminuiadega, normatiivaktidega jne.

Muidugi oli nende ülesannete täitmine okupeeritud riigile tol ajal illusioon. Eesmärk oli aga juba algatanud rahvaliikumise. Kõik käivitus vabatahtliku algatuse korras. 01.11.1990 VV määrus nr 219 kinnitas Eesti Vabariigi majanduspiiri alaliste kontrollpunktide loetelu.

Nende dokumentidega pandi alus Eesti füüsiliseks eraldamiseks Nõukogude Liidust majanduspiiri sildi all. 1. november 1990 aga sai Eesti Piirivalve taasloomise tähtpäevaks, mis nagu hiljem selgus, sattus samale päevale Eesti Piirivalve loomisega 1922. aastal.

Struktuuri, teenistuse ja normaktidega tegelesid Aare Evisalu ja Edgar Ääro. Väljaõppe korraldamist juhtisid Johan Saar ja Ralf Nellis. Kõik nad olid isamaaliselt mõtlevad haritud ohvitserid, kes julgesid tulla siis, kui riigi tulevik oli tume ja Eestis lõi pideva ohuolukorra kohal olev ligi sajatuhandeline, täisrelvastuses Nõukogude Armee kõigi oma väeliikidega.

Uuel Kodukaitse organisatsioonil puudus oma eelarve. Operatiivseks tegutsemiseks moodustati Vabariigi Valitsuse juurde majanduspiiri kehtestamise komisjon riigiminister Raivo Vare juhtimisel. Iganädalastel nõupidamistel osalesid koos ministrite, maavanemate ja asjaomaste riigiametite juhtidega kõigi regioonide Kodukaitse ülemad. Võeti vastu suuri otsuseid, jagati palju ülesandeid, mis aga enamus ei toiminud. Kogu impeeriumis valitses plaanimajanduse kaos ja defitsiit oli jõudnud ka võimu tippu.

Piiri rajamine, ehitamine ja varustamine käis meeste endi ja paljude rahvuslike ettevõtete (EKE, ETKVL, Eesti Mets, Valko, Tartu Jalatsivabrik, jne.) abil. Piirile tuldi alguses põhiliselt oma riietuse ja varustusega. Iklast kuni Narva-Jõesuuni oli määratletud 27 alalist piirikontrollpunkti, mille katmiseks planeerisime kõigist Kodukaitse malevatest kokku 9720 meest. Piiril käidi nädalaste vahetustega. Eelnevalt olime Tallinnas käivitanud esimesed kahenädalased piiriinspektorite kursused „Eesti piir“ I ja II. Nende keskelt valisime piiripunktide ülemad. Iga nädal läksid piirile 50 väljaõppinud piiriinspektorit ja 400 kumminuiadega varustatud vabatahtlikku Kodukaitse meest ning 60 tulirelvadega politseinikku.

Eesmärgiks oli tõkestada kaupade väljavedu vastavalt Litsentsiameti poolt kehtestatud piirangutele ning kurjategijate piiriületamine teostades isikute dokumentide kontrolli. Samal ajal jälgiti sõjaväe liikumist üle piiri. 1990. aasta 20. novembriks töötasid kõik piiripunktid ööpäevaringselt.

14.detsembril alustas Peipsi põhjarannikul Remnikul ETK uues pioneerilaagris tegevust Remniku Õppekeskus, mis kujunedes põhiliseks uue piirivalve ohvitserkonna ja ajateenijate sepikojaks. Laager oli Nõukogude ajal projekteeritud vastavalt pataljoni paigutuse ja majutuse normidele eriolukorras. Riigikaitsekomisjoni esimees, ETK üks juhte Toomas Kork, korraldas laagri kasutamise piirivalve väljaõppeks. Et vältida Nõukogude Liidu okupatsiooniarmee ajateenistusse värbamist, sooviti massiliselt astuda õppekeskusesse ja liituda tulevasse Eesti piirivalvesse läbi muudetud tööteenistuse seaduse. Lisaks tuli kiiresti rakendada uued õppekeskused ka Kuressaares ja Narva- Jõesuus.

Kodukaitse vabatahtlikud olid võtnud esmase piirirakendamise oma õlgadele. See ei saanud pikalt kesta. Neid ootasid töökohad, kodud ja lapsed.

Loe edasi: Jaanuarikriis 1991 – Kivid