Jaanuarikriis 1991 – Kivid

1998. aastal ilmunud almanahhis „Rahvarinne“ kirjutab ajaloolane Küllo Arjakas: „1991.a. algas nii Rahvarindele kui tervele Eestile murettekitavalt ja keeruliselt. Läinud aasta lõpupoole olid järsult tugevnenud NSV Liidu juhtkonnas impeeriumi kokkuhoidmist nõudvad meeleolud. Jaanuari esimestel päevadel hõivasid keskvõimu väeosad Riias ja Vilniuses mitmed hooned. 7. jaanuaril teatati Eesti valitsusjuhile, et juba järgmisel hommikul saabub Tallinna täiendav dessantpolk käsuga kinni püüda sõjaväeteenistusest kõrvalehoidvad noormehed. Järgmisel päeval andis Eesti interliikumine teada oma kavadest korraldada suuri miitinguid nõudmistega valitsusel tagasi astuda ja Ülemnõukogul laiali minna. Lisaks hakati olukorra destabiliseerimiseks ette valmistama streike. 13. jaanuaril 1991 hakkas Baltikumis juba voolama veri, sest NSV Liidu sõjaväe eriüksused ründasid Vilniuses teletorni kaitsma tulnud relvitut rahvahulka, tappes kolmteist inimest ja haavates enam kui sadat. Teletorni vallutamise järel hõivati samas Ajakirjandusmaja ning valmistuti Leedu parlamendihoone ründamiseks. Vähem kui nädal hiljem voolas veri juba Riias. Surma sai viis, haavata kümme inimest.“

Oli selge, et nüüd tuleb Tallinna kord.
Vilniuses ja Riias alustati rahva
kaitseks barrikaadide rajamist.
Naabrite kogemus näitas, et kaitsetu
rahvahulk ei peata sõjardite tanke.

Üha enam tuli Kodukaitse staapi teateid küsimusega, miks Tallinn ei valmistu kriisi olukorras Toompeale kogunevat rahvast kaitsma tankiroomikute eest. Meelde on jäänud valges mantlis noorepoolne naisterahvas, kes hingestatult nõudis Kodukaitselt tegutsemist. Seisime oma uutes sinihallides vormides komandandi maja trepil üsna sõnatult. Kuidagi ei tahtnud Toompead prügimäeks teha.

Äkki meenus, et eelmise suve jaanipäeval, Hiiu staadionil, oli minu juurde tulnud Nõmme Kodukaitse rühma mees, kes pakkus üsna utoopilist võimalust oma Rannakivi firmaga blokeerida sõjaväe rasketehnika liikumist linnas. Nüüd, pool aastat hiljem, otsisin Indrek Sildami üles ja ta oli kohe valmis oma kogemustega kaasa lööma. Selgus, et firma „Finestone“ oli Venemaalt, Ukrainast ja Karjalast kohale vedanud suure hulga graniitrahne ja ladustanud need töötlemiseks Lasnamäele.

Rääkisime juhtidega oma probleemid ära ja nõusolek tuli kohe. Õhtul käisime lossimüürid üle ja pilt barrikaadide paigutuse suhtes sai selgeks. Esimene kahekordne kaitseliin tuleb panna Toompea tänavale Hirvepargi ja Harjuoru järskude kallakute vahele. Falgi teel Rootsi bastioni astangu joonele. Komandandi tee lõigata ära Kiek in de Kök-i torni ja Harjuoru sügaviku joonelt. Teine, kolmekordne liin, Toompea tänavale Komandandi maja ja lossi müüri vahele ning Pika jala ülemise osa hoonete vahele. Kolmas liin, betoonist vundamendiplokkidest müür, Toopea lossi ette.

Palusin arhitekt Hindrek Piiberit, kellest sai hiljem Eesti kaitseväe major ja enamiku uute piirivalvekordonite autor, teha Toompea plaanile ideest korralik kaitserajatiste eskiis. Kirjutasin eskiisile peale ehitus- ja transpordifirmad, kellega oli läbirääkimisi peetud. Andrus Öövel läks õhtul plaaniga üle lossiplatsi Valitsuse nõupidamisele. Öösel tagasi tulles viskas ta väsinult viseerimata plaani lauale. Valitsuses oli arvatud, et me seal Kodukaitse staabis oleme ikka päris utopistid aga „ei“ ka ei öeldud.

Järgmisel hommikul hakkasime staabi kõigi jõududega tegutsema. Kõik asutused, kellega ühendust võtsime, olid valmis kaasa lööma. Juba keskpäeval hakkas rasketehnika Toompeale saabuma. Minul oli raadioside staabiga ja nendel telefoniside asutustega. Nüüd kulus mulle ehitusinseneri kogemus jälle ära. Kui hakkasid saabuma suured veokid 20 tonniste kivirahnudega ja võimsad kraanad oma nooled taevapoole püsti ajasid, tundus Kalevite kants jälle kunagise lahinguväljana. Kõige tähtsam oli vältida ummikuid. Kitsad tänavad ja kallakud nõudsid oskusliku tegutsemist. Kraanajuht Olavi Ohlau oma 25 tonnise Bumariga oli tõeline meister. Indrek Sildam jõudis oma oskustega appi paljudele vabatahtlikele abilistele.

Kividel puuduvad tõsteaasad ja nende ohutu troppimine kraana külge on tõeline kunst. Terastrosside ja kivide vahelt lendasid sädemed ja teravad kivikillud. Ei olnud siin enam aega ohutustehnikat jälgida kui vaenlane on ähvardamas. Ei mäleta täpselt mitu ööd-päeva see lahing käis, kuid ühel hilisõhtul oli kõik paigal ja vaikus maa peal. Barrikaadide taha jäi vaid üks tuletõrje paakauto ja üks kraana Toopea tänavale jäetud sõiduavade kinnitõstmiseks.

Seisime mõne mehega kuuvalgel ristmikul ja vaatasime rahunenud lahinguvälja. Märkasin, et mereväe staabi poolt tuleb vene sõdur. Lasime tal rahulikult üles tulla, siis läksin vastu. Ei hakanud midagi pärima. Oli niigi näha, et tegemist oli siia maile alles saabunud dessantnikuga. Võtsin oma rinnast rukkilille ja mõõgaga Kodukaitse märgi ning andsin talle lausudes: „Kui tuled kunagi oma lastega Eestisse tagasi, siis ütle neile, et olid siin selle riigi sünni juures.“ Rahuliku vestluse käigus selgus, et tegemist on soomuki jaoülemaga. Ilmselt oldi päeval juba jälgitud meie tegemisi. Kaotada polnud midagi.

Tegin ettepaneku mõned kahtlased kohad temaga koos üle vaadata. Komandandi tee Harjuoru astangu juures vaatas ta korraks kiirelt ringi ja näitas, et tema tuleb siit oma soomukiga üles. Oli mõistlik kaukaaslase moodi mees. Järgmisel päeval tõime kalluriga paraja kivimüraka kohale ja kallutasime paigale nii, et auto oli tagaratastel püsti ja prantsatas siis kolm korda esiratastele tagasi. Kraana sinna tõstma ei pääsenud. Filmimees, kes pidevalt ööbis staabihoone keldris, jooksis mürtsude peale kaameraga välja vaatama, kas tulevad juba. Oli järjekordne lumeta jaanuar. Vaatasime veel oma tööd üle, kui põrkasime Pika jala ülaosas kokku laigulises välivormis ohvitseriga ja teda saatva kahe mereväestaabi ohvitseriga, kes ilmselt tutvustasid uustulnukale Toompea „vaatamisväärsusi“ ja uusi graniidist „kunstiväärtusi“. Edasi suundusid nad Pikast jalast alla.

Selle peale sõitsime kahe kalluri ja kraanaga Nunne tänava kaudu Pika jala väravatorni ette. Sellist vaatepilti ei olnud enne vanalinna kitsastel tänavatel nähtud. Rahvas seisis ja vaatas, kui kraananool üle katuste end sirgu ajas. Torni uksest astus välja metallikunstnik Tõnu Lauk, tervitas rõõmsalt ja soovitas need kivimürakad kohe tema ukse ette maha panna. Toompea tänava ja Komandandi maja esise kõige võimsama barrikaadi läbisõiduava sulgemiseks tõstsime teiste peale ühe püstise rahnu. Staabi trepikojas oli varuks ilmatu pikk männiteivas, millega tuli rahn alla lükata sel ajal, kui soomukid alumiste barrikaadide kallal möllavad. Kuna esimesed tõkendid asusid tänavate järskudel kallakutel, siis oleks tehnikaga nende lahti tõmbamine libeduse tõttu olnud üsna keeruline ülesanne.

Kindlamaks tagatiseks helistasin Keemiatehase „Flora“ direktorile Elmar Kruusmaale ja palusin midagi tänavate libeduse tõstmiseks. Ta mõistis mind ja paari tunni pärast oli kohal kaks suurt vineertünni seebipulbriga. Selle pidime rünnaku korral tuletõrjeauto veekahuriga mäest alla uhtuma. Kodukaitse ülem, siseminister Olev Laanjärv ja staabiülem Andrus Öövel töötasid kiirkorras välja konkreetseid plaane elutähtsate objektide ja valitsushoonete kaitseks.

Öövel võttis ühenduse Kodukaitse Piiriteenistuse Remniku Õppekeskusesse, kus oli korraga ohus 70 Nõukogude Armee sõjaväekohuslast, ja andis korralduse õppekeskuse ülemale Juhan Saarele isikkoosseis koju lasta. Nendega, kes aga soovivad vabatahtlikult tulla Tallinnasse Kodukaitset täiendama, sõita järgmisel päeval pealinna. Eelnevalt käskis ta hoiatada kõiki olukorra tõsidusest. Üks lahkus. Teised jäid ja alustasid koos oma ülematega ettevalmistusi pealinna poole teele asumiseks.

J. Saar kirjutab oma brožüüris „Tervituseks – Valvel“: „Tallinnasse jõudsime teadmatuses, kuna 3,5-tunnise teeloleku ajal polnud mingit infot saanud. Kodukaitse maja ümbruses olid meie mehed patrullimas ja oli selge, et midagi halba ei olnud veel juhtunud. Sõitsime lossiplatsile Eesti Vabariigi Valitsuse hoone ette. Toimus rivistus ja piirikaitse Remniku õppekompanii marssis Eesti lipp ees Kodukaitse staabi ette. Kohe algas valveteenistus staabis ja Toopea lossis. Öösel magasime mattidel Rüütli tänava vanas Rootsi kirikus, mida Nõukogude ajal oli kasutatud raskejõustiku saalina.

Need inimesed, kes juhtusid 13. jaanuaril 1991. aastal kella poole kümne paiku olema Tallinnas Toompea lossiplatsil, nägid esimest korda Eesti tärkava kaitsejõudude üksust avalikult tänaval marssimas.“ Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni oli jäänud veel pool aastat.

Almanahhis „Rahvarinne“ kirjutab Küllo Arjakas: „Eesti juhtkond jätkas aktiivset tegevust Moskva ja lääneriikide suunas. Ida poolel üritati aega võita läbirääkimistega, taganemata seejuures varasematest iseseisvuspüüetest. Lääne poolel rõhutati vajadust selge ja ühemõttelise toetuse saamiseks ning majanduslik-poliitilist survet Kremlile, et too oma sõjardeid taltsutaks. Baltimaadele raskel hetkel tuli meile toetus Venemaa Ülemnõukogu esimehe Boriss Jeltsini poolt, kes tegi kiirvisiidi Eestisse. 13. jaanuari hilisõhtul kirjutati Tallinnas alla Balti riikide ja Venemaa ühisavaldusele. Jeltsin pöördus veel kohalike venekeelsete elanike poole, kutsudes neid üles säilitama rahu ja mõistlikkust ning TV vahendusel Baltimaades asuvate vene sõjaväelaste poole, hoiatades neid rahvavaenuliku tegevuse eest.“

Tuhanded Eesti Kodukaitse mehed olid selleks ajaks võtnud pideva valve alla kõik linna elutähtsad objektid. Paigutanud valvepostid linna sissesõidu teedele ja sildadele. Autodest jälgiti sõjaväeosade püsimist oma baasides. Eriti hoiti silma peal Tondi ja Keila tankipolkudel.

Kõigel sellel tegevusel oli eesmärk väljendada veretu võitlusega oma vabadustahet, võita aega ja hoida lahti infokanalid maailma. Palju oli saabunud välismaa teleajakirjanikke. Nende jaoks oli kõige eksootilisem filmida barrikaadide rajamist. Intervjueeriti ja küsiti, miks me venelasi ei salli. Näitasin Toompeal kõrguva Aleksander Nevski katedraali poole. Keegi ei plaani seda vene kirikut maha lõhkuda. Meie asi on taastada iseseisev Eesti riik.

Kivid elasid üle augustiputši. Ootasid ära vabaduse ja lahkusid sügisel 1991. Üks kivi jäi mälestuseks Toompea nõlvale. Üks sõitis kraanajuhiga tema Nabala taluaeda. Üks tuli minuga Nõmme mändide alla ja kõik nad on seal tervetena tänaseni paigal. Teiste saatuseks oli saada saetud üles- või allakäigu trepiastmeteks.

Professor Leo Lapin tunnistas Toompea barrikaadid land art-i kunstiteoseks ja paigutas nad kunstiraamatusse „Eesti XX sajandi ruum“. Kunstiteadlane Ants Juske püstitas artiklis „Žanrimuutus laulvas revolutsioonis“ („Eesti Elu“ 22.veebruar 1991) küsimuse: „Aeg näitab, kas kivikindlustusi võib käsitleda peale poliitiliste ka kunstiajalooliste nähtustena“. 1991. aasta suvel käis Saksamaalt Kieli kunstnik Ben Steinbock luba küsimas mõningate rahnude ümber paigutamiseks, et kunstipärasemaid kaadreid saada oma land art-i kataloogi. Lubasin aga ei tea kas sai. Ise ei ole näinud.

Pidades end vastutavaks viimase mälestuskivi saatuse eest, andsin Toompea nõlvale paigaldatud võimsa halli kivirahnu oma volikirjaga 18.08.1993 üle Tallinna Kultuurimälestiste Inspektsioonile. Nüüd on kivi skulptor Jaak Soansi poolt dateeritud ja väärikalt kujundatud mälestusmonument, väljendades Eesti rahva iseolemise tahet Vana Kalevi hauakünkal.

Loe edasi: EV valitsuse salajane sidekeskus