Elektroonne sõda

NSV Liidu sidealane rünnak Eestile algas õigupoolest juba 20. augustil. Tallinnas sõitis ringi spetsiaalne raadioseadmetega varustatud sõiduk ja katsetas sidesüsteeme ning harjutas raadiosegajate kasutamist. Nendepoolse tugevaima löögi alla sattus Eesti Kodukaitse raadiovõrk. Võimalik, et taheti kontrollida, kas Eestil on mingeid elektroonilisi vahendeid enda kaitseks. Me lasime neil rahulikult tegutseda ja ainult fikseerisime kasutatud sagedused ja muu vajaliku informatsiooni.

21. augustil 1991. a. kell 05.55 ajal katkestas Nõukogude sõjaväesagedustel püsinud raadiovaikuse Pirita teletorni juurest tulev teade “me oleme kohal”. Tondil asuvas juhtimispunktis asus seejärel isiklikult sidet pidama Pihkva dessantdiviisi Tallinnas viibinud kõrgeim ohvitser, kes käskis „koha-pealsest olukorrast” ette kanda.

Valitsuse sidekeskuse juhina pidin koheselt otsustama edasise tegevuse suhtes, sest mul puudus võimalus koheselt konsulteerida peaministri või riigiministriga edasised tegevused. Nii andsin käsu „alustada segamist”, mille tulemusena katkes Pihkva dessantdiviisi väeüksuste omavahelise raadioside ca kolmeks-neljaks tunniks. Dessantdiviisi radistid kasutasid side loomiseks kõiki olemasolevaid kanaleid ja raadiosidevahendeid, kuid igal pool oldi suutelised nende raadiosaatjate signaale summutama.

Pirita Teletorni ründamine oli Nõukogude Armeel hoolikalt kavandatud. Kõik rünnaku-üksused liikusid sünkroniseeritult ja varem kavandatud plaane järgides. Pihkva Dessantdiviisi staabi operatsiooni planeerijad ei osanud karta ootamatult tekkida võivat täielikku side katkemist oma allüksustega.

Pihkva dessantdiviisi ülem ei olnud suuteline side puudumise tõttu saama olukorrast ülevaadet ja andma rünnakukäsku. Selles aktsioonis osales neil kolm erinevat üksust – erirühm torni vallutamiseks, soomukite grupp ja autodel dessantlased. Hiljem nende side salvestusi analüüsides on täiesti aru saada, et suudeti segada ka nende üksuste teletorni juures toimunud omavahelist sidet. Ülalkirjutatud situatsiooni loomine on sõjalises mõistes vastase ründamine elektrooniliste sõjapidamisvahenditega, mille tulemusel muutuvad väeüksused juhitamatuteks. See oli esimene kord, kui Eesti kasutas elektroonilise sõja võtteid Nõukogude Armee vastu ja demonstreeris sellega oma tehnilist üleolekut.

Seega asus Eesti pool täie õigusega sidesõjas kaitsma Eesti riiki, sest eelmisel õhtul kell 23.03 oli Eesti Vabariik kuulutanud ennast iseseisvaks. Riigiõiguslikult olime selleks hetkeks täiesti uues olukorras. Loomulikult astus Eesti riigi kaitseks loodud sidesüsteem täie võimsusega NSV Liidu armee vastu ja raadiosegajate abil blokeerisime nende raadioside täielikult. Meie energeetiline potentsiaal ületas nende oma tunduvalt ja kasutatud segajate võimsus oli nende saatjate võimsusest üle kuni 50 korda!

Teletorni kaitsmisel toimunu oli taasiseseisvumisprotsessi aegne ainus eestipoolne Nõukogude Armee vastane rünnak, kuid sellega kaitsti Eesti Vabariiki. Eesti piirivalve kasutas putšipäevadel oskuslikult olemasolevaid vahendeid ja tagas sellega võidu tunduvalt ülekaalukamast ja paremini relvastatud vastasest.

Toompea lossis asunud lühilainesegajal tegutsesid Aadu Jõgiaas, Jüri Kala ja Tarmo Ränisoo ning ultralühilainesegajate operaatoriteks olid Lembit Kullmar, Hellar Pagi, Viktor Repponen, Meelis Tellmann ja Tarmo Tölp.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots on andnud augustikriisiaegsele sideväelaste tegevusele järgmise hinnangu: “Kogu putšiaegne sidetegevus näitas tegelikult, kui mahajäänud oli terve Nõukogude armee side ja kui primitiivne ning absoluutselt ilma sidealase väljaõppeta oli dessantpolk. Kasutada sõjaväesidet täpselt samuti nagu tsiviilsidet, jättes arvestamata elektronvõitlusvahendite olemasolu ja võimalused – see annab hinnangu kogu nende juhtimistasemele. Vahenditega, mis Eestis tollal kasutada oli, oleks võinud kustutada kogu nende raadioside. Ja Pihkva dessantdiviisi raadioside segamine oli tegelikult moment, kui Eesti avaldas reaalselt vastupanu, halvates ründajate käsuliini konkreetse operatiivse tegevusega.”

Loe edasi: Leedu – Eesti koostöö