Eestlased koonduvad kodu ja maad kaitsma

Järgmisel päeval, so. 16. mail 1990 algas üldrahvalik registreerumine veel ametlikult loomata Kodukaitsesse. Tallinnas võtsid selle keerulise ülesande enda peale tollase majandusministeeriumi arvutuskeskuse tublid naised Marje Kajandu juhtimisel. Nende päevadega ühines Eestis oma kodu kaitsma üle 10 000 inimese. Kui Rahvarinne oli koondunud töökohtade järgi, siis Kodukaitse struktuur ehitati üles kodukohtade alusel. See oli uus ja harjumatu kooslus. Viiskümmend aastat olid naabrid üksteisest mööda käinud. Nüüd sundis elu ise kodukoha mehi seljad kokku panema vastukaaluks Interrinde nn. töölismalevatele. Ööl ja päeval voorisid lossi vabatahtlikud, kust nad suunati valveobjektidele vahetustesse. Telefonid helisesid pidevalt.

17. mail andis Eesti Vabariigi Valitsus välja määruse nr.96 „Eesti Kodukaitse”organisatsiooni moodustamise kohta Siseministeeriumi juurde eesmärgiga kaitsta kodurahu ja õiguskorda.

Ülemaks nimetati siseminister Olev Laanjärv ja staabiülemaks Andrus Öövel. Toopea lossi vanem oli Henn Karits. Lossi valvasime 360 mehega kolmes vahetuses Rein Korgi ja Ülo Palmi juhtimisel. Kodukaitse juhtkonnal tuli kahe nädala jooksul esitada organisatsiooni põhimäärus. Tegelikult valmis projekt kolme ööpäevaga ja „Eesti Kodukaitse“ organisatsiooni põhimäärus kinnitati 23.mail. Aeg aga ei andnud oodata. Pühapäeva, 20. mai õhtupoolikul peeti Tallinnas Raekoja platsil tuhandete Kodukaitsesse registreerunud meeste rivistus vandetõotuse andmiseks. Lubati kaitsta Eestit ja oma kodu puutumatust.

Valitsuse juht Edgar Savisaar pidas väärika isamaalise kõne: „Kodukaitse kanda jääb meie vabadustee jätkuvus, meie iseseisvusvõitluse edasikestvus. Teie olemasolu sisendab rahutunde meie kodudele.“

Mikk Mikiver ütles oma etteastes: „Meie kodu – Eesti – pole suur ja meid pole palju, kuid me tahame teha, mis suudame, et teda kaitsta.“ Internatsid aga ei taltunud. Moodustati Vabariiklik streigikomitee, mis koordineeris Eesti iseseisvumise vastaste poliitilist üldstreiki. Moodustati töölisdružiinasid. Koostati pöördumine NSV Liidu relvajõudude, KGB, miilitsa poole abipalvega likvideerida natsionalistlik-separatistlik anarhia ja taastada Eestis nõukogude kord.

Kodukaitse staap korraldas valitsuse hoonete ja kõigi riigi elutähtsate objektide ööpäevast valvet. Jälgis pealinna lähistel asuvate sõjaväeosade liikumist. Hoidis silma peal intrite staapide tegevusel. Koordineeris üleriigiliselt kodukaitse struktuuri ülesehitamist.

Vastuseks streigiähvardustele moodustasid tudengid streigimurdjate rühmi ja kiirreageerimise üksusi, kes olid viie minutiga valmis ühiselamutest startima kuhu vaja. Igal õhtul kell 21.00 kogunesid Kodukaitse staapi valveobjektide vanemad ja linnaosade kodukaitse divisjonide juhid, kes korraldasid meeste jaotamist ja vahetusi valveobjektidele.

Tõstatati ja lahendati lahendamatuina näivaid probleeme. Kiirreageerimise rühma moodustas karatetreener Ralf Neemlaid. Korraldati välilaagreid, kus õpiti korrakaitse teooriat ja enesekaitse praktikat tuntud judotreeneri Andres Lutsari juhendamisel.

Ehitati üles kogu maad haarav Kodukaitse struktuur. 30.juulil kolis Kodukaitse staap Toompea lossist ajaloolisse komandandi majja. Suure suvega hakkas olukord rahunema. Tekkis küsimus kuidas edasi minna. Lõppeesmärk – iseseisev Eesti riik – oli veel teadmatus kauguses.

Loe edasi: Kodukaitse läheb Eesti piirile