Eesti iseseisvumise vastaste rünnak Toompeal

15. mail 1990. aastal toimus Eesti iseseisvumise vastase Interrinde rünnak Eesti Valitsuse hoonetele Toompeal. Rünne organiseeriti üleliidulise alluvusega tööstusettevõtete ja sõjatehaste juhtide ning interrinde aktivistide poolt. Ligi 3000 miitingulist olid kella 16-ks punalippudega kogunenud Toompeale. Miiting kasvas üle raevukaks mässuks. Nõuti valitsuse erruminekut ja 8. mail Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastu võetud seaduse Eesti riigi nimetuse, keele ja sümboolika (vapi, lipu, hümni) tühistamist. Eriti tigedaks tegi venekeelse elanikkonna see, et seadus lähtus oma preambulas eesmärgist taastada iseseisev Eesti riik.

 

Enesevalitsemise kaotanud intrid murdsid korrakaitsjatest läbi lossiõue. Katusele heisati ENSV punalipp. Olukord oli muutunud kriitiliseks. Lossi akendele tulnud saadikutele hüüti venekeelseid roppusi ja tõmmati sõrmega üle kõri.

Peaminister Edgar Savisaar pöördus Eesti Raadio kaudu eesti rahva poole, kutsudes kaitsma valitsuse hooneid: „Toompead rünnatakse! Kordan Toompead rünnatakse!“

Oli tööpäeva lõpu aeg. Lenini rajooni Rahvarinde eestseisus, kuhu kuulusin, oli kogunenud korralisele nõupidamisele Pärnu mnt. apteegi majja, kus esimesel korrusel asusid meie kaks ruumi. Ilmar Mikkor Draamateatri tugirühmast läks üle tee nn laevanina poodi juua tooma. Varsti aga tormas ta tagasi ja hüüdis – nüüd kiirelt Toompeale, intrid ründavad!

Tänavatel liikuvad autod aeglustasid käiku ja pöördusid Toompea poole. Toompea tänaval, kus asus üks Balti laevastiku staape, seisis ukse ees relvastatud valvemeeskond.

Poole mäe peal ootasid kaks Dvigateli pritsimasinat sõjaväevormis meestega. Uskumatult kiiresti liikusid tallinlased Toompeale. Sinimustvalgete lippude lehvides tungiti kiiludena ehmunud miitinguliste vahele ja tõrjuti neid lahkuma. Lossi seina äärt mööda liikus Rahvarinde turvateenistus ja lõikas väljakule jäänud mässuliste põhimassi ära lossi õue tunginud ja sinna lõksu jäänud intrite agressiivsemast osast.

Lossi ees rõdu all seisis roheline sõjaväe sidebuss, mille megafonid karjusid innustust ründajatele edasitungimiseks. Intrite üks liider Viktor Kiemets koos kaasvõitlejatega oli bussi katusel ja üritas sealt rõdule tulnud vene saadikute juurde ronida. Jupphaaval nõksutasime bussi koos meestega rõdu alt eemale, saades nii mõnegi hoobi selga. Trügisin edasi lossihoovi ja segunesin intrite sekka. Nende juht Lõssenko ronis hoovi keskel olevale postamendile ja karjus ruuporisse, ergutades rahvast edasi tungima. Tõenäoliselt ei aimanud ta veel, mis väljas toimub. Teist kätt hoidis ta pidevalt vööl lahtise nahkkuue all. Sel hetkel väljus lossi trepile, ei mäleta kas vormis, lennuväe kindral, ülemnõukogu saadik Abdurrahmanov ja andis käskluse: „Prekratit palaganstvo“.

Mõistes olukorra lootusetust pidid intrid ja nende družinnikud koos oma juhi Lõssenkoga häbi ja vihaga lahkuma läbi rahva poolt moodustatud. Eesti lippudega võlvitud inimkoridori. Ime, et otseselt neid keegi ei rünnanud. Viha oli küll suur. Aga ägedad riigipöörajad olid nüüd juba armetud kaotajad.

Samal ajal kogunes lossi värava ette Rahvarinde turvateenistus. Andrus Öövel jaotas mehed gruppidesse, määras juhid ja suunas riigi elutähtsate objektide (tele,- raadio,- ajakirjandusmaja, telegraaf, teletorn, veepuhastusjaam, peaalajaamad jm.) kaitsele. Koos Andrusega jäime lossi riigiminister Raivo Vare kabineti vastas olevasse telefonidega ruumi ja moodustasime sinna staabi.

Terve öö ei lahkunud rahvas lossiplatsilt. Tants ja trall käis täie hooga. Lossi rõdul vahetusid tuntud solistid koos ansamblitega. Korda hoidis koos RR turvateenistusega seni Raekoja platsil pesitsenud pealik Korsten oma punkaritega. Nad hõivasid lossi kõrval oleva tühjaksjäänud miilitsa valvemaja ja korraldasid sealt pidutsemist ja lossiesist valvet mitu ööpäeva. Lossi fuajeesse tõid kohvikud ja koduperenaised korvidega võileibu, pirukaid ja kuuma kohvi.

Loe edasi: Eestlased koonduvad kodu ja maad kaitsma